DIPLOMITÖÖD | MAGISTRITÖÖD

​

Hea lõputöö kirjutamiseks pole lihtsaid ja igavikulisi tõdesid. Edastada saab vaid ettepanekuid, kuid kõik lõputööd on erinevad, nii et esitatud punktid ei ole kõigil juhtudel alati kohaldatavad. See postitus on kirjutatud lõputöö kirjutamise üldjuhendina ega viita konkreetselt ühelegi täpsemale teemale või valdkonnale. See materjal selgitab teema valikut, lõputöö struktureerimist, viidete lisamist ning ei sisalda teavet vorminõuete, vormindamisjuhiste, tähtaegade jms kohta.

​

Igal bakalaureusekraadi omandaval üliõpilasel peaks olema selge ettekujutus, kuidas kirjalikke ülesandeid täita. Kui selles protsessis ei omata varasemalt kogemusi ega oskusi, võib bakalaureusetöö kirjutamine osutuda tõeliseks väljakutseks. See akadeemiline töö on viimane ülesanne, mille peate oma kraadi saamiseks ning oma oskuste ja teadmiste demonstreerimiseks täitma. Bakalaureusetöö kirjutamise põhipunktid on järgmised:

• tuvastada hea teema;

• vaadata üle asjakohased allikad;

• analüüsida teavet;

• jaotada töö osadeks.

 

Lõputööks valmistumise esimene samm on juhendaja valimine. See on kriitiline, sest töötate selle uurimistööga kogu protsessi vältel käsikäes. On väga oluline, et juhendajaga oleks head töösuhted ning et tema huvid ja teadmised vastaksid teemale, millest kirjutate.

​

Teiseks, peate valima teema. Teie juhendaja võib selles küsimuses aidata, kuid arvestades, et ikkagi Teie kirjutate ja uurite seda teemat, oleks soovituslik, et valite midagi sellist, millest saate hästi kirjutada ja midagi, mis Teid ennast huvitaks. Teie juhendaja juhendab Teid ka allikate ja teema ulatuse osas, mis on mõlemad olulised veendumaks, et see projekt ei muutu juhitamatuks ja teema ei valguks laiali.

​

Millest peaks alustama? Kuidas selle kõigega edasi minna?

 

Lõputöö ettevalmistamisel on vaja teada selle põhiparameetreid, sealhulgas:

• teema,

• pikkus;

• stiil ja keel;

• vorming;

• konstruktsioonielemendid.

 

Lõputöö teema võite valida omal käel või juhendaja abiga, kuid see nõuab hoolikat kaalumist. Seda tüüpi akadeemiline töö on umbes 35-45 lehekülge pikk ja kõik sõltub konkreetsest erialast, uurimisvaldkonnast ja muudest iseärasustest.

 

Esiteks, võiks jagada oma töö teatud hallatavateks osadeks, koguda ja süstematiseerida materjale (osade lõikes), jätta piisavalt aega eeltööde tegemiseks ning visandada ülevaade ja jätkata seda ka lõputöö kirjutamise protsessis – seejuures ei tohiks unustada korrektuuri ja redigeerimist. Tagasiside saamine juhendajalt peale teatud etappi on samuti väga oluline osa.

​

Lõputöö stiil ei tohiks olla mitteametlik ega kõnekeelne. See on kindel teaduslik tekst ja sellepärast peate kasutama oma erialale vastavat sõnavara, lühendeid ja termineid. Koolipoolsed akadeemilised standardid määratlevad kõik struktuurielemendid ja seetõttu on oluline pöörata tähelepanu oma lõputöö vormingule. Ärge jätke tähelepanuta visualiseerimistööriistu, sh tabeleid, diagramme ja jooniseid, kuna need mängivad töö edasises osas samuti suurt rolli.

 

Reeglina koosneb bakalaureusetöö järgmisest:

• tiitelleht oma nime, juhendaja, teema, eriala ja muude põhiliste üksikasjadega;

• kokkuvõte (selle töö teema lühikokkuvõte);

• sisukord koos kõigi osade ja nende leheküljenumbritega;

• sissejuhatus;

• teema lõigud;

• järeldus/kokkuvõte;

• kasutatud kirjanduse loetelu;

• lisad.

 

Kuidas luua efektiivset lõputöö (laiendatud) kava?

 

Lõputööplaan peaks kirjeldama probleemi, millele uurimistöö keskendub ja tõhusaid meetodeid, mida selle lahendamiseks kasutate. Selle loomise peamine eesmärk on kujundada tervikpilt kogu protsessist ja uurimistöö sihtmärgist.

 

Mõnede lõputööde ülesehituse põhielementidega tuleks arvestada:

• lähtepunktid;

• eesmärgid;

• teoreetiline alus;

• meetodid ja materjalid;

• ajakava;

• ressursid;

• esialgne sisukord.

 

Planeerige lõputöö kirjutamise etappe. Lähtepunkti tehes mõelge välja esialgne pealkiri ja valitud teema, et otsustada, kuhu oma fookus seada. Eesmärgid on peamised uurimisküsimused, millele vastate. Määrata tuleks ka oma lõputöö praktiline panus ja väärtus.

​

Lõputöö teoreetilise aluse moodustamiseks kaaluge peamisi otsingulauseid ja kontseptsioone, sest need aitavad edaspidi leida andmebaasidest jms asjakohast teavet. Tehke kindlaks, millised välised allikad on saadaval. Otsige peamisi allikaid, nagu ajalehed, raamatud, veebiväljaanded, ajakirjad ja andmebaasid, ja veenduge, et need on usaldusväärsed.

Valige meetodid, mida kasutate oma uurimisprobleemi lahendamiseks, otsustage, kuidas leitud tulemusi analüüsida ja määrake esialgne materjali hankimise ajakava.

​

Tööd kirjutades ja materjale kogudes

​

Arvutite ja interneti tõttu on kirjanduse otsimine viimastel aastatel drastiliselt muutunud. Raamatukogudes kataloogide kasutamise asemel saavad õpilased kasutada täistekstiotsingut, mida pakuvad akadeemilised otsingumootorid ja andmebaasid, nagu näiteks Google Scholar. Lisaks pakuvad akadeemilised otsingumootorid keerukaid järjestamise algoritme, mis aitavad leida kõige olulisemaid dokumente just vastavalt märksõna(de)le. Akadeemilisi otsingumootoreid on olemas erinevaid – mõni keskendub kindlatele erialadele, näiteks infotehnoloogia, ja mõned püüavad katta mitut või isegi kõiki valdkondi. Samas vajavad paljud need andmebaasid oma sisule juurdepääsuks tellimust. Parimal juhul on ülikool sõlminud lepingu nende andmebaasidega, et saaksite kõigile nende artiklitele tasuta juurde pääseda. Küsige oma juhendajalt või kooli raamatukogust, millistele andmebaasidele on juurdepääs. Tasuta alternatiivideks on CiteSeer ja Google Scholar, mis pakuvad tasuta juurdepääsu paljudele akadeemilistele artiklitele. Google Scholar on erijuhtum: sageli saate lingitud sisu alla laadida tasuta, kuid mitte alati.

 

Tööd kirjutades…

​

OneNote on üks võimalikult hea ja lihtne tööriist, mida on võimalik kasutada lõputööga seotud mõtete ja juhendaja(te)ga kohtumistel arutatavate mõtete kirjutamiseks. See on Windowsi rakendus ja selle eeliseks on selle lihtsus ja vähesed funktsioonid. Esiteks, avaneb see arvutis väga kiiresti; teiseks, võimaldab see kasutada jaotust ja korraldada kogu teave (nt märkused) eraldi lehtedel ja alamlehtedel iga oma juhendajatega kohtumise kohta ja muu sellega seotud teemade lõikes.

​

Akadeemilise kirjutamise üks keerulisemaid osi on kasutatud kirjanduse loetelu sektsiooni käsitlemine. Viidete korraldamine ja tsiteerimine võib mõnikord olla samuti tõeline väljakutse. Viimane asi, mida soovite pärast pingutavat kirjutamisülesannet, on segamini kasutatud kirjanduse nimekiri või viited, kus ühel allikal puuduvad leheküljenumbrid, teisel on vaja avaldamise kuupäeva või peate pöörduma tagasi allikate juurde, et kontrollida selle tsitaadi allikat, mille olete oma järelduses lisanud. Kui leiate end pidevalt selliste probleemidega silmitsi seismas, on allolevad veebitööriistad midagi, mida võiksite kaaluda.

​

Kõigi lõputööga seotud uurimisdokumentide (artiklid, uurimistööd) salvestamiseks on mugav kasutada Mendeleyd või Zoterot. Nimetatud programmid on viitehaldurid ja akadeemiliseks sotsiaalseks võrgustikuks, mis aitab uurimistööd korraldada ja teistega veebis koostööd teha. Viitehaldurite abil saate:

• viidata töö kirjutamise ajal;

• genereerida kasutatud kirjanduse loetelu automaatselt;

• hõlpsalt importida dokumente muust uurimistarkvarast;

• otsida lugemise põhjal asjakohaseid uurimusi;

• pääseda ligi oma uurimisalastele dokumentidele üle kogu veebi;

• lugeda mobiiltelefonirakenduse abil liikvel olles oma uurimisdokumente.

 

Alternatiive on veel mitmeid: RefWorks, Citavi, Endnote, EasyBib, Papers ja Citeulike jne. Erinev on PaperPile, mis on on GoogleDocs’i addon viidete ja kasutatud kirjanduse haldamiseks. See on väga kasulik tööriist, kui kasutate MS Wordi asemel uurimistöö kirjutamiseks GoogleDocsi. PaperPile lisatakse teie Google’i kontole. Selle rakenduse saate alla laadida Google’i poest. Põhiversioon on saadaval tasuta ja mõne euro eest saab üle minna premium-versioonile. PaperPile’i üheks suureks eeliseks on see, et see töötab väga hästi koos teiste viitehalduritega, nagu Zotero ja EndNote. PaperPile võimaldab importida Zotero või EndNote viiteid GoogleDocs’i. Sellega saate sisestada viiteid, vormindada neid ja genereerida mitmesuguses vormingus kasutatud kirjanduse loetelu. Uurimusi saab hõlpsalt importida Google Scholarist PaperPile’i. Kui artikkel on saadaval PDF-failina, saate neid GoogleDrive’i salvestada, kasutades PaperPile’i rakendust.

​

Kui soovid lõputööd koostada ise, kuid ei tea, millest alustada või juhendamist lõputöö kavandi koostamisel, võib kirjutada oma murest lähemalt. Siit leiad abi ka kaasjuhendaja saamisel, kes annab sulle suuna ja julguse tööd korrektselt teostada. Meil on ligipääs pea kõikidele akadeemilistes töödes kasutatavatele andmebaasidele ja omame ka ligipääsu värskelt avaldatud e-raamatutele ja konverentsiväljaannetele.

​

​

Kuidas tuvastada kasutatud ajakirjade ja/või autorite usaldusväärsust?

 

Uurimistööd tehes on oluline olla kindel, et ajakiri, millest artikli leiate, mida oma töös kasutada, oleks oma valdkonnas hea mainega ja usaldusväärne. Kuidas seda teha?

 

Veebis on saadaval loendeid, mis aitavad otsustada, millised ajakirjad on usaldusväärsed (nt need, mis pärinevad DOAJ-ist või Scholarly Open Accessist), kuid parim viis tagada, et valitud ajakiri oleks parim, on õppida iga ajakirja ise hoolikalt hindama oma uurimistöö jaoks.

 

Peaksite arvestama mitmete teguritega:

 

• Kirjastus. Kes on ajakirja väljaandja? Kui väljaandjaks on mainekas kirjastus (nt Springer, Wiley, Elsevier, Nature Publishing Group), võite olla kindlam, et ajakiri on ka usaldusväärne.

• Eelretsenseeritud eksperdihinnangutega (peer-reviewed article). Usaldusväärsed ajakirjad kasutavad käsikirjade avaldamiseks eelretsenseerimist.

• Toimetuskolleegium (editorial board). Enamikel lugupeetud ajakirjadel on rahvusvaheline toimetus. Vaadake üle toimetuskogu nimed ja tehke kindlaks, kas need on pärit ülemaailmselt asutatud ülikoolidest. Samuti peaksite olema võimeline ära tundma ka selles loendis olevad nimed, kuna enamik toimetuskolleegiumi liikmeid on selle ala tuntud teadlased.

• Avaldatud artikli leitavuse tagamiseks on ajakiri indekseeritud tuttavates veebiandmebaasides (nt PubMed, Science Citation Index, SCOPUS jne). Selleks antakse h-indeks. Seda nimetatakse ka Hirsch indeksiks Jorge E. Hirschi järgi, kes selle 2005. a välja töötas. H-indeks on bibliomeetriline vahend, mis võtab üheaegselt arvesse teadlase töö produktiivsust, st artiklite arvu , kui ka selle mõjukust, st kui palju teised autorid sellele viitavad.

 

H indeksi leiab viitamisandmebaasidest: 1) Google Scholar 2) Scopus 3) Web of science.

 

Googel Scholar: Minge Google Scholari andmebaasi, vali ülevalt vasakult menüüst: Metrics. Otsingusse kirjutage ajakirja pealkiri - peate võib-olla proovima mitu kirjaviisi ja kui ajakirja nimi on andmebaasist leitav, kuvatakse h5-indeks ja h5-mediaan. Seejärel valige lingitud h5-indeks (vajutage saadud tulemusele), et vaadata h5-tuuma (artikleid on tsiteeritud vähemalt h korda) ja vaadata, kas ajakiri kuulub teemakategooria 20 parima hulka.

​

Web of Science viideteandmebaasis kirjutada otsingusse ajakirja pealkiri nt „Organizational Studies" ja valige rippmenüüst Publication Name; määrake soovitud ajavahemik (nt 2009-2019) ja valige Otsi. Kontrollida vasakult paneelist, kas kirjutatud ajakiri on ainus ajakiri, selleks vaadata Refine Results > Source Titles - kui ei, siis märgistage aktiivseks pealkirja kõrval olev ruut ja vajutada Refine. Seejärel vaateakna ülevalt parempoolsest tulbast Create Citation Report, kus h-register kuvatakse ekraani uues vaates.

​

H-indeks autori kohta näitab, milline on autori suurim arv artikleid, millele on viidatud vähemalt sama arv kordi. Nt h-indeks 20 tähendab, et autoril on 20 tööd, millele on viidatud 20 või rohkem korda.

​

• Mõjufaktor (impact factor) - suhtarv, mis näitab, kui suur on keskmine viitamiste arv mingi ajakirja artiklitele mingi ajaperioodi jooksul. Mõjufaktori arvutamise aluseks on viited ning artikli viidete arv näitab, kui mõjukas on autor ning kui oluline on artikkel konkreetses teadusvaldkonnas. Aga milline on hea impact factor? Sellele on keeruline vastata. Näiteks leiab arvamusi, et majanduses, ärijuhtimises, innovatsiooni juhtimises ja muudes sarnastes, on enamiku A-klassi heade ajakirjade mõjufaktor üle kahe, alumine piir on umbes 1,2. Nn top-ajakirjad jäävad vahemikku 2,5–3,5. Seega kui peaks määrama suvalise piirpunkti, turvaline oleks võib-olla >2. Siiski tasub tähele panna, et mõjufaktorite väärtust tuleks võrrelda konkreetses valdkonnas avaldatud ajakirjade vahel (nt politoloogiaalase ajakirja mõjutegurit saame võrrelda teise ajakirjaga samas valdkonnas, mitte meditsiini valdkonna ajakirjaga). Mida mõjufaktor meile ütleb? Näiteks ajakirja British Medical Journal (BMJ) mõjufaktor on 9.052 – mis numbrina ei ütle meile suurt midagi. Mõistlikum on öelda, et BMJ mõjuteguriga oma valdkonnas asub 105st ajakirjast 6. kohal. Või võrrelda ajakirja mõjufaktorit 9.052 ja selle valdkonna keskmist mõjufaktorit: 4.326. Seega pidage meeles, et ajakirja mõjutegurit ei tohiks vaadelda eraldi. Pigem tuleks ajakirja mõjutegurit võrrelda teiste samade teemakategooria all asuvate ajakirjade mõjuteguritega.

• Kuigi mõjufaktor on oluline, on kõige olulisem ehk see, et artikkel on avaldatud heas eelretsenseeritud ajakirjas. Tasub tähele panna, et paljudel ajakirjadel ei olegi mõjufaktorit. Mõjufaktor ei saa hinnata üksikute artiklite kvaliteeti. Isegi kui tsitaadid jaotataks artiklite vahel ühtlaselt, mõõdaks mõjutegur ainult teiste teadlaste huve artiklis, mitte selle artikli olulisust ja kasulikkust. Samuti võib esineda kallutatust – eelistatakse inglisekeelseid autoreid või paljud autorid viitavad enda töödele. Seega tegelikult ainult mõjutegurite kasutamine üksikute tööde või nende autorite kvaliteedi hindamiseks on selge ökoloogiline viga. Bibliomeetrias on normaaljaotused väga haruldased ja sellest tulenevalt on mõjufaktorid nõrkadeks kirjeldusteks. Te ei saa lihtsalt öelda, et see või teine ​​artikkel on parem, kuna see on avaldatud kõrge mõjufaktoriga ajakirjas. Seega on siis hoiatus ajakirjade keskmiste kasutamise eest üksikute artiklite või autorite hindamisel. Seega ei tohiks ajakirja hindamisel sõltuda ainult viitamiste andmetest. Viitamiste andmed ei ole mõeldud teadliku eksperdihinnangu asendamiseks. Tähelepanu tuleks pöörata paljudele tingimustele, mis võivad mõjutada viitamiste määra, nagu näiteks keel, ajakirjade ajalugu ja vorming, avaldamise ajakava ja teema eriala. Mõjufaktoritel on pikk viivitus. Mõjufaktorid kajastavad tsiteerimist artiklitele, mis on avaldatud 1,5–4,5 aastat tagasi (kuna ajakirja viitamisaruanne avaldatakse juunis, ja kajastavad eelmisel aastal tehtud tsitaate artiklitele, mis on avaldatud kahel aastal enne seda aastat). Selle viivituse probleem on see, et see räägib meile peaaegu mitte midagi uuemate artiklite atraktiivsusest.

• Usaldusväärsed ajakirjad avaldavad järjepidevat sisu järjepidevate intervallide järel (st kord nädalas, kuus jne). Peaksite üle vaatama hiljuti avaldatud numbrite sisukorra ja veenduma, et ajakiri oleks nende väljaannetes järjepidev.

• Huvi korral lisalugemist: https://novaator.err.ee/608711/teadlaste-tulevik-tsiteeringute-lugemine-muutub-veelgi-olulisemaks

 

On ka mitmeid vihjeid, mis aitavad tuvastada mitte nii usaldusväärseid ajakirju:

 

• Halvasti indekseeritud. Kuna neid ajakirju ei saa üldkasutatavate indeksite abil indekseerida, võivad nad usaldusväärsemaks proovimiseks loetleda hulga hägusaid indekseid. Kui te pole veel ühestki neist indeksitest kuulnud, on tõenäoline, et seda pole ka sihtrühm kuulnud.

• Kuigi vähestel mainekatel ajakirjadel on esitamistasud (nt The Journal of Bone & Joint Surgery), siiski enamik ei kasuta neid. Need tasud lubavad uurimistöö kiiremat ülevaatamist. See on sageli esimene lipp, millest lähtuvalt peate ajakirja hoolikamalt hindama. Avatud ajakirjade (open access journals) puhul ei tohiks maksta mingit lõivu enne, kui uurimistöö käsikiri on vastu võetud.

​

​

Täiendatud: 5. august 2019

​